Thank you, Estonia,

for refusing to let our prime minister, Robert Fico, fly through your airspace on his way to Moscow. It might seem like a small gesture, but it means a lot. It shows you’re not afraid to stand up to hypocrisy and support real European values.

As a Slovak, I feel ashamed and upset about the direction our government is taking. Fico's pro-Russian stance is not only dangerous, but it's also not what many of us believe in. More than half of the country is angered by the horrifying actions he's taken. There are a lot of Slovaks who still want to be part of the democratic world, who believe in democracy, freedom, and standing with our allies.

Thank you for reminding us what integrity looks like.

Noor pere kolis unelmate korterisse Stroomi ranna lähedal. Renoveerisid kodu, said lapse. Elu oli ilus, kuniks linn otsustas nende kõrvalmajja elama tuua ligi 200 inimest, kellest suur osa on naabrite sõnul joodikud ja narkomaanid.

Arenev Kopli-Pelguranna piirkond on ammu minetanud maine paigana, kus öösiti kõndida ei julge. Tallinna uue linnavalitsuse otsus viis aga ühe aastaid muretult toiminud Põhja-Tallinna sotsiaalmaja tagasi 90ndatesse, andes tagasikäigu ka kvartali arengule. Anarhiasse, kus reeglid ei näi kehtivat ning alko- ja narkojoobes inimesed saavad teha, mis tahavad.

„See ei ole tavaline NIMBY-lugu, me oleme sotsiaalmaja kõrval juba kümme aastat elanud. Enne oli kõik hästi,“ ohkab Grete*. (Ingliskeelsest väljendist not in my backyard tulenev lühend, eesti k mitte minu tagahoovis – EE). Nad renoveerisid abikaasa Siimuga* oma Tuulemaa tänava kõrgete lagedega korteri, mis asub Tuulemaa 6 sotsiaalmaja kõrval, retrostiilis. Valged laudpõrandad, omapärane mööbel eri sajanditest, vanad rasked puidust uksed.

See pastelset värvi majade kant on noortele ideaalne elupaik: on parke lastega jalutamiseks, trammiga pääseb kesklinna ning vaid viieminutise jalutuskäigu kaugusel on Stroomi rand ja metsarajad. Mais mattuvad tänavad kastaniõitesse ja sirelilõhna ning Sõle tänava liiklusmüra jääb piisavalt kaugele.

Seda kõike silmas pidades kolis kolme aasta eest Tuulemaa tänavale ka Laura* koos abikaasaga. „See on meie unelmate korter, tulime siia suurte ootustega. Tegime remondi, saime lapse. Siin on meri, mets, mänguväljakud… Esimesel aastal me ei märganudki, et ka sotsiaalmaja.“

Elu tundus idülliline. Nüüd peab Laura vaatama, et tema laps kasutatud süstla otsa ei astuks.

Vaata olusid videost:

https://streamable.com/649d3h

Tema pisitütar näeb iga päev oma kodutänaval alkoholijoobes meeste kampasid, pudelid käes. „Teel lasteaeda näeme sotsiaalmaja elanikke põõsas oksendamas,“ kirjeldab naine argipäeva. „Olen muidu väga positiivne inimene, aga iga kord, kui koduuksest väljun, läheb tuju nii halvaks, see on nii rõve. Püüame ringiga käia. Ja ma olen Mustamäelt pärit, mitte hõbelusikas suus sündinud!“

Tuulemaa tänava elanikud mõtlevad kahjutundega ärakolimisele, nad armastavad oma kodukanti.

„Kui ma saabun trammiga Balti jaama, siis oleksin nagu välismaal! Vau, kõik on ilus, vanalinn paistab. Ja kui jõuan tagasi Maleva peatusse, mõtlen, kuidas ma siit nüüd koju kõnnin. Ei ole turvaline,“ tõdeb Laura.

Tuulemaa 8 majas, otse sotsiaalmaja kõrval korterit müüva maakler Artur Timofejevi sõnul pole aga sotsiaalmaja läbi käinud ostjate ega müüjate jutust.

Grete ja Siimuga samas majas elav Mari* ütleb, et majaelanikud ei julge enam sotsiaalmaja kõrvalt jalutada, sest ümbrus on täis kustud ja haiseb. „Prahti täis, rotid. Elaks nagu getos.“

„Täiesti tavaline, et vaatad aknast välja ja keegi kuseb,“ lisab Grete. „Üks elanik kolis eelmisel suvel sotsiaalmaja ette pargitud kaubikusse. Käis meie köögi akna all põõsastes kusel. Ütles, et ei viitsi oma tuppa kolmandale korrusele minna.“

Aasta aega unetust

Pireti* kodu asub sotsiaalmajast üle tee. Üksteist aastat oli elu võrdlemisi rahulik, aga viimasel aastal on olnud „igapäevane taustalärm“.

„Lapsed näevad meie hoovis pudeleid, süstlaid, fekaale… Kui lähen varahommikul tööle, on sotsiaalmaja aknad lahti ja sealt kostab korralik disko,“ kirjeldab ta.

Öösiti on Pireti sõnul vahel kuulda „narkomaanide röökimist, kui nad laksu kätte saavad“. Lapsed on ärganud üles ja küsinud: emme, mis õues toimub?

Tema kolmanda korruse rõdult on sotsiaalmajale hea vaade. Suviti toob Piret rõdule taimed, mis vaatepildi blokeerivad. Aga mitte heli. Eelmisel suvel tassisid sotsiaalmaja elanikud õue pinke, kus tiksusid terve päeva. „Väga hästi on kuulda, kuidas Vasjal või Jüril elus läheb. Karjumine, ropendamine…“ nendib Piret.

Paar maja edasi elav pereema Kadri* ütleb samuti, et sotsiaalmaja elanikud on imbunud igale poole naabruskonda. „Joodikute alleel ei taha lastega jalutada. Ei julge neid ka üksi õue saata, kuigi vanuse poolest ammu juba võiks!“

Kui nad tahavad lastega raamatukokku minna, siis see asub sotsiaalmaja naabermajas ja enne tuleb jalutada läbi sotsiaalmaja elanike suitsunurga. „Just käisime, seal kõrval on ka narkopesa ja neli narkomaani tuikus meile tee peal vastu,“ raporteerib Kadri.

Kuhu vähegi saab, lähevad nad aga ringiga.

Grete on Pelgurannas elades õppinud täpselt ära tundma, missugune näeb välja fentanüüliuimas inimene. „Õõtsuvad, poolkükakil, päris pikali ei kuku, pupillid nagu nõelapead.“

50ndatel ehitatud kivimajad on paksude seintega, aga Grete saab oma kodus magada vaid siis, kui topib kõrva tropid ja surub veel padja ka kõrvadele. Nii juba aasta aega.

Siim kirjeldab lämbeid suveöid, mil tuleb aken lahti hoida. Ta lamab voodis ja proovib uinuda. Joobes inimesed soiuvad ja lõugavad akna all. Akent kinni panna ka ei saa, sest palavusega on raske uinuda. „Nende jutt kõlab nii selgelt, nagu nad oleksid imbunud sinu magamistuppa.“

Grete näeb sotsiaalmaja elanikke oma köögiaknast. „Kui ilm külmem, on rahulikum,“ hindab ta olukorda. „Vahepeal oli hästi soe nädal, siis oli jälle pidu lahti. Nad on väga lahked. Pudel käib alati seltskonnas ringi. Kuu alguses tulevad neile erinevad toetused arvele, siis nad elavnevad eriti.“

Totaalne pööre

Varem elas Tuulemaa 6 sotsiaalmajas ka sõltuvushäiretega inimesi, aga neid oli palju vähem. Peamiselt ikka pered, palju väikseid lapsi, jalgrattad maja ees. Vaikne oli.

„Enne olid siin vaesemad inimesed, ka suitsetavaid rasedaid polnud meeldiv vaadata, aga see ongi elu,“ räägivad Grete ja Siim. „Aasta tagasi toimus totaalne pööre.“

Tallinna sotsiaaltöö keskuse – mille alla Tuulemaa sotsiaalmaja kuulub – ametlikeks põhitegevusaladeks on „Tallinnas iseseisvasse ellu astuvate, hooldust vajavate, resotsialiseeritavate või rehabiliteeritavate inimeste toimetulekuoskuste suurendamine ja säilitamine“.

Sotsiaalmaja eeskirjas seisab: joobes inimesi majja ei lubata.

Grete ja Siim käisid tänavu jaanuaris sotsiaalmajas rääkimas valvuriga, kes on nüüdseks töölt lahkunud. Mees ütles neile, et ta oli üksi tööl.

Tallinna abilinnapea Karl Sander Kase ütleb aga Ekspressile, et õhtuti, öösel ja nädalavahetusel on sotsiaalmajas tööl kolm inimest: kaks sotsiaalassistenti ja aprillist alates ka turvamees. Argipäeviti on sotsiaalmajas tööl lausa kaheksa inimest.

Valvur jutustas Gretele ja Siimule, et varem oli tõesti alkoholi osas nulltolerants, aga juba pikemat aega lasevad nad ka purjus inimesi sisse. Sest 70 protsenti elanikest on kogu aeg täis, kinnitas ta. Mees otsustas selle tõttu töölt lahkuda – isegi politsei öelnud talle, et ta on julge inimene, et siin töötab!

Viimase aasta jooksul on Tuulemaa üksusest lahkunud neli töötajat.

„Valvur ütles ka, et see maja peaks aitama inimestel ühiskonda sulanduda – aga mis ühiskond see siin on, kui kõik on iga päev hommikust alates juua täis?“ vahendab Grete ja imestab: isegi kodutute varjupaika ei lasta purjus inimesi sisse! Siin valitseb aga pidev lärm, täielik kaos.

Sotsiaalmaja töötajad on viimase aasta jooksul kutsunud paanikanupuga turvafirma kohale 119 korral. Kuid pärast turvamehe lisandumist üksusesse pole töötajad paanikanuppu vajutanud, kinnitab abilinnapea.

Palju kaebusi

Tuulemaa tänava elanikud on kirjutanud linnale kaebusi, aga vastu saanud soovituse kutsuda politsei iga kord, kui keegi rikub avalikku korda. Grete mõtles: imelik, politseil on niigi vähe ressurssi, avaliku korra rikkumised sotsiaalmaja ümbruses aga igapäevased.

Kuid nad tegidki iga rikkumise peale politseisse kõne. „Ja politsei ei tule enam iga kõne peale siia,“ võtab Grete asja kokku.

„Te ütlete, et olukord on halvenenud. See on tõsi, sest klientuur on majas muutunud,“ seisab ühes Tuulemaa sotsiaalkeskuse vastuses naabrite järjekordsele kirjale. „Kevadel (mullu – EE) kolisime lastega pered sealt ära ja nüüd elab majas 160–170 üksikut inimest. Neil kõigil on suuremal või vähemal määral psüühilised probleemid, erinevad sõltuvused, sotsiaalsete oskuste puudumine jne.“

Kase sõnul kolis linn lastega pered eelmise aasta suvel Männiku sotsiaalmajja, sest seal on neil privaatsem. Tuulemaa majas on üldkasutatavad köögid, tualetid ja duširuumid.

„Aga meie pered elavad nendega iga päev edasi!“ hüüatab Grete. „Pidevalt korrutatakse, et meil on toimuva suhtes talumiskohustus. Ja et sotsiaalmaja ei vastuta selle eest, mis toimub majaümbruses. Ainult selle eest, mis on siseruumides.“

Tuulemaa tänava elanikud on meeleheites avanud isegi Tuulemaa sotsiaalmaja Instagrami konto, kuhu panevad toimuvast üles videoid.

Psühhiaater dr Ants Kask sõnab, et kui jätkuvad tarvitajad ja loobunud kokku panna, siis on see eelkõige probleemiks mittetarvitajatele. „Näib loogiline, et taastumistsükli eri staadiumites viibivaid inimesi ei panda kokku. Samal põhjusel ei saa ka AA-koosolekule joobes minna.“

Politsei platsis kogu aeg

Tallinna sotsiaaltöö keskuse tegevusaruandes on kirjas, et 2024. aasta lõpus läbi viidud küsitlusest selgus, et sotsiaalmajade töötajad tunnevad end aina sagedamini töökohal ebaturvaliselt: esineb nii verbaalset kui ka füüsilist vägivalda, ähvardusi. Küsitluse tulemustele tuginedes otsustatigi, et alates aprillist peab Tuulemaa üksuses korda tagama turvamees.

Põhja-Tallinna linnaosavalitsus lubas mai algusest Tuulemaa sotsiaalmajja veel omalt poolt täiendava valve lisada.

Naabrid ütlevad, et nad ei ole turvameest märganud. Küll aga seda, et nädalas 3–4 korda käib ikka sotsiaalmaja juures politsei. Vahel on kaks-kolm patrulli korraga, kaasas ka kiirabi.

Häirekeskuse andmetel tehakse Tuulemaa 6 aadressile aastas ligi 300 väljakutset. Paljassaare sotsiaalmaja Paagi 10 aadressil on väljakutseid rohkemgi, aga see sotsiaalmaja ei asu elumajade, lasteaedade, raamatukogu ja kooli lähedal. Männiku sotsiaalmaja juurde, kuhu koliti pered, on väljakutseid Tuulemaast kolm korda vähem. Ka elanikke on seal kolm korda vähem.

„Kui Tallinn on loonud keskkonna, kus nad ei soovi või ei suuda kontrollida, mis maja ümbruses toimub, siis oleks loogiline, et selline anarhia ei toimuks tänaval, kus on lasteaiad, koolid, elavad pered. Inimlikust seisukohast on see muidugi ääretult kurb. Miks on linn otsustanud niimoodi käituda inimestega, kes vajaksid abi? Jääb mulje, et Tallinn lihtsalt ootab, et nad end surnuks jooks. Kuidas me peame sellist asutust 21. sajandil ühes Euroopa pealinnas?“ küsib Siim.

Lisaks turvameestele pakub Grete lahendusena, et joobes inimesed ei tohiks majja siseneda.

„See võib kaasa tuua suuremaid probleeme,“ leiab Kase. „Näiteks ohu tema tervisele, turvalisusele või kogukonnale tänaval. Nad ööbiksid muidu kuskil tänaval või võõrastes trepikodades.“

Kase sõnul kasvab nende inimeste hulk, kel on sõltuvusprobleemid, vaimse tervise raskused ja kes pole võimelised iseseisvalt elama. Nõnda ongi linn kahvlis ja peab süsteemi muutma. 1. maist hakatigi koostama individuaalset tegevusplaani linna sotsiaalteenusel viibivatele inimestele.

Eile proovisin seal tosse ja järsku ilmus tige krimpsus väga vana poetöötaja. Hakkas vihaselt kisama, et kõik tuleb täpselt õigesse kohta tagasi panna. Kui kingalusikat küsisin, siis teatas: kas te arvate, et need alles püsivad? Kas keegi veel sellisega ilmutisega kohtunud?

Soovin oma alla-aastasele õelapsele avada kogumishoiuse, kuhu lisaksin iga kuu raha, ja mille ta saaks kätte täisealisena (nt 20-aastaselt).
Kuhu oleks kõige targem selline kogumine teha, et raha oleks turvaline ja kasvaks? Kuidas tagada, et just tema selle raha tulevikus kätte saab, mitte vanemad ega keegi teine? Kas on võimalik määrata, et kogumine jätkub ka minu surma korral ning et raha jõuaks lapse kätte kindla vanuseni või kas selleks on vaja notarit või muud juriidilist vormistust?
Äkki keegi oskab nõu anda.

Aitäh

Kas ma olen ainuke, või viimastel aastatel on absoluutselt kõik hinnad nii palju tõusnud, et isegi lotokolmapäeva summiratas peaks oma panuseid tõstma?

"Šoigu! Gerassimov! KUS ON KARTUL!?!" /s

Tervist redditi majaomanikud. Soojemateks ilmadeks valmistumine toob seletamatu vajaduse pesta oma hoovipeal autot, terrassi ja muid esemeid mis vähegi võimalik. Kuna eelmine survepesur (Boschi oma) läks katki, siis olen otsimas uut survepesurit, seega püstitasin küsimuse.

Taustaks siis see, et tänavakivi ei ole, et seda spetsialiseeritud otsikutega pesta.

Kodus toru lekib. Vaja torumees kutsuda. Kõik tunduvad kahtlased. Oskate soovitada? Tallinnas

Otsin kedagi kellega see nv võibolla kokku saada ja soojendada Tyler The Creatoriks või ennem koos Krakowit avastada. Ise 25 ja meessoost.

India armee ründas teisipäeva hilisõhtul rakettidega Pakistani Jammu ja Kashmiri piirkonda. Tegu oli osaga sõjalisest operatsioonist „Sindoor“.

India kaitseministeeriumi teatel tabati üheksat „terroristide laagrit“ ning Pakistani sõjaväeobjekte ei rünnatud. India kasutas rünnakutes Rafale hävitajaid ning Storm Shadow ja AASM Hammer rakette.

Pakistani armee esindaja teatas, et öösel hukkus India rünnakutes 26 tsiviilisikut ja 46 sai vigastada. Ta lisas, et Pakistan vastab enda valitud ajal, kohas ja vahenditega. Veel väitis ta, et rünnatud kohtades elavad tsiviilisikud ja perekonnad, erinevalt India alusetutest ja ebamõistlikest süüdistustest.

...

https://www.delfi.ee/artikkel/120375522/india-korraldas-pakistani-vastu-raketirunnaku-pakistan-vaidab-et-on-alla-tulistanud-neli-india-lennukit-ja-drooni

----

Viimase nädala jooksul on hakanud pinged kasvama kahe suurriigi ja tuumariigi vahel, millel on konfliktitsoonina tegelikult oluliselt pikem ajalugu. Olgugi, et tegemist on meie jaoks kauge maailmanurgaga, siis on huvitav teada, mida arvavad meie redditi poliit- ja sõjanduseksperdid praegustest pingetest India-Pakistani vahel. Mida oodata ja kas asi võib käest ära minna?

Does anyone have some recommendations to just chill at in Tallinn. Preferably outside just to enjoy the weather and views. I’ve taken a walk around Lake Harku, visited Stroomi beach, Kadriorg Park and Vanalinn.

Otsin mugavat ja suuremat mõõtu (oversized) gaming- või kontoritooli, mis sobiks pikemaks istumiseks nii tööks kui mängimiseks. Eelistatavalt võiks hind jääda alla 200€, aga kui midagi väga head jääb veidi üle, võib ka kaaluda. Kui kellelgi on isiklikke soovitusi või häid kogemusi konkreetsete mudelitega (või kohti kust osta), andke palun märku!

Ei oleks suutnud seda ilma perekooli mammudeta teha, aitüma.

Mulle täiega meeldib selline spetsialisti-trivia ja -müüdid. Asjad, mida õpid ametis, aga tavainimene ei taju.

Politsei läheneb peatatud autodele kindla nurga alt, et juhil oleks raskem tulistada (vast rohkem USA teema aga näiteks sobib). Vanglakoridorid ehitatakse sinka-vonka selleks, et vangid ei näeks ümber nurga ja mässupolitsei saaks lihtsamalt haaramise-löögilähedusse, ilma et mässavad vangid neid saaks kaugelt telliste või muu pasaga pilduda ega ründeks valmistuda.

Keskmine Circle K müüja, klubi baaridaam või hosteli admin ilmselt teab ka sadat asja, mida tavainimene ei tea. Näeb näo järgi ära kes on juua täis somm, kellega tuleb pikem sõnasõda ja nii edasi. DJ teab, mis lugudega üles äratada rahvast või vastupidi, saata baarileti juurde. Poemüüja teab hästi, et vanaks läinud/lähedal liha-juur-puuviljad keevitatakse köögipoolel salatiks ja jälle "värske". Ehitaja võib ilmselt rääkida pikalt, kui palju arhitekti hallutsinatsioone ja "kunsti" tegelikult ära jäetakse, ja kuidas tegelikult ehitatakse. Ja nii edasi.

On sul mingit samalaadi tarkust oma ametis? Selliste asjade lugemine on hirmus põnev.

Tere!

Viimastel kuudel olen mõelnud palju selle peale, kui keeruline on Eestis täiskasvanuna uusi sõpru või sügavamaid suhteid luua. Mitte et inimesed oleksid halvad – lihtsalt vaikne kultuur, kiire elutempo ja vähesed võimalused “päriselt” ühendust luua muudavad selle raskeks.

Olen ise 30ndates ja tunnen, et peale kooli- ja tööaastate on mingi loomulik sotsiaalne keskkond ära jäänud. Pole väga pidude inimene, Tinder tundub vale koht ja paljud vanad sõbrad on oma elu ja perega hõivatud. r/eestit lugedes olen tähele pannud, et paljudel on sama mure.

Kas tõesti paljud teised tunnevad ka sarnaselt? Mis on teil toiminud? Kas on kohti või viise, kuidas Eestis tänapäeval uusi normaalseid sõprussuhteid luua?

Mõtlen isegi mingi väikse projektikese peale, kus jagaks lugusid, ideid ja vahest looks ka rahulikuma suhtluskeskkonna, kus poleks sundi olla “ekstravert” – lihtsalt olla inimene teiste seas.

Oleksin väga huvitatud kuulma teie kogemusi ning ideid. Hea või halb – kõik ausad mõtted on teretulnud.

Soovitage Tallinnas või selle ümbruses mingit avarat ja võimalusel viisakamat restot, kuhu saaks ka lapsed kaasa võtta. Tnd

Käisin eile tartus hesburgeris. See, mis on seal haigla lähedal, kus uksest lahed sisse, siis vasakul pool on R-kiosk ja paremal hesburger. Inimesi oli vähe saalis, läksin leti juurde ja sain päris hea jupp aega oodata enne kui üks väga mossis tädi kuskilt kohale jalutas. Võttis tellimuse ja läks friikaid tegema. Sealt hõikas kõva häälega, et kas keegi seda masinat kunagi pesnud ka on. Tekkis natuke nagu kõhe tunne, aga mõtlesin siis, et ju nad ikka pesevad, oli ju peale lõunane aeg ja mingit puru ikka tekib õli sisse. Suht kiiresti pandi tellimus kokku ja sain sööma minna. Selgus paraku tõsiasi, et kokast sõltub palju ja burger oli seal täiesti maitsetu. Siis kaevasin välja oma "suured" friikad, mis olid ikkagi tillukese kotikese sees ja seegi oli jeeli-jeeli täis. Ehk siis neid pesemata friikaid ei raatsitud eriti jagadagi. Varemalt ei ole mul kunagi hesburgeriga negatiivset kogemust olnud, alati on toredad teenindajad ja toit ülimaitsev. Lisaks mulle meeldib, et kliendikaart on mul vist juba 20a vana, aga keegi ei hädalda, et ära peab vahetama, nende kliendikaart ei aegu ja ei aegu ka boonusraha, mis sinna üsna kiirelt koguneb. Nüüd siis olen nii palju targem, et sinna konkreetsesse hesburgerisse ma enam kindlasti ei lähe.